Kuidas me saaksime selle unustada, poisid... 31 aastat tagasi suri Senna ja Ratzenberger

Esite Rubens Barichello peaaegu surmava õnnetus, siis Roland Ratzenberger, lõpuks Aytron Senna igavesti valus, surma kustutamatu mälestus. Mõlemad on siiani valusad.

On raske neid päevi unustada, kuid veelgi raskem on meenutada, kui oled juba käinud nendel kohtadel, tundnud asfalti ja kummiseina nendes kurvides, kus nimetatud kaks võistlejat jätsid sellelt maapealselt maailmalt. Imolas oli mul võimalus asetada lilli Senna ja Ratzenbergeri "päris haudadele" ning võin julgelt öelda, et nendel kohtadel on peaaegu käegakatsutav hingede karje.

San Marino Grand Prix võttis vormel-1-lt kaks fantastilist pilooti. 30. aprillil 1994 kaotasime tõusva, oma karjääri alguses oleva Roland Ratzenbergeri ning 1. mail maailmakuulsa Ayrton Senna. See oli tõeliselt kohutav, kuid samas ka tõstetud tunne külastada ja mälestada neid kahte sportlast, kelle vaim hõlmab raja iga nurka. Tihti tekib inimesel tunne, et kui feeder seeria noored rajal või 40 ootavad tulede kustumist, jälgivad neid sealt ülevalt kaks vana meest ja ütlevad neile:

“Suruge pimeduseni poisid, teil pole enam millegi pärast karta. Me maksime teie eest kuradile maksu...”

Foto: AP Photo